Elulugu
Elisabet Alver sündis raudteelase perekonnas. 1914–1917 õppis ta Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924–27 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas ta vabakutselise kirjanikuna Tartus. Betti Alver debüteeris 1927. aastal novelliga "Liivi Deevidiivi", teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti kirjutas ta teosed "Invaliidid", "Viletsuse komöödia" ja "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlvemälestustele. Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastal ja kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutus ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed roopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda". |
Betti Alveri hauasammas Raadi kalmistul Tartus Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta kuulus luulerühmitusse Arbujad. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane. 1940-ndate teisel poolel ja 1950-ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini "Jevgeni Onegin". Ta on tõlkinud eesti keelde ka Kristjan Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid.Ta oli abielus luuletaja Heiti Talvikuga. 1956. aastal abiellus ta kirjandusteadlase Mart Lepikuga. |