Suudlus
Su suu minu suus su hing minu ihus su suu mu suus me vili küpseb samas vihus. Su suu mu suus su närvilülid mu närvikees, su suu mu suus su süda tuksub kui minu sees. Kus lõped sa? Kus algan ma? Kes lahutas küll lained merest? Su verelibled minu verest? Üksteisest kumbki põlev laast. Kes tõstis me jalad maast? Vaid kõrged kohad, tornid, mäed! Aeg langeb alla, ära heidet: suu suul ja ühte kasvand käed, me igavikku ära peidet. Kus algab päev? Kus lõpeb öö? Näen hinge kinni pidaden: see, millest elan, see on - õnn. Üks olemine imeuus: me sammud kaotand maise tee, ei tagasi vii too, ei see. Su suu mu suus su hing mu kehas - me hõljume ehas. |
Ekstaas
Ah!Toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd! Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd! Ma iial polnud kaaluv ega kaine. Ju jalgel maas kui kähar vahulaine mu kleidi valkjasroheline siid ja kahisedes langevad kõik rüüd, sest riidetult on siiski kaunim naine. Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop? Kas muutub täna minu elulugu? Ah, mina olen juba seda sugu, et iga meel mul iga ilu joob. Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka kui surmamõistetu, kel vähe aega. |