betti alver - armastusluule
AimusVõib olla, et kotkas kord arenes konnast ja tiikides krooksuvad muistsed madonnad. Näe, kivisest koopast magaja kadus - silmade fosforit välgatab madu. Varjude lainetus kustub ja helgib, hämaras õitsevad metsikud nelgid. Punase õie ma kividelt murran ja tunnen, ka surres pole võimalik surra. |
PäikesesVarsti olen sulle vastik, siiras sõber: pää on kuum, aga jahedaks kui nastik ikka jääb mu sisim tuum. Vaadeldes sind peksab tasem süda troostitu ning julm. Veidi kõrgemal kui vasem seisab sinu parem kulm. Kui su lauba kullatooni hajameelselt veavad jooni minu sõrmed lohakad, muutub äkki päike õelaks ja sa tunned, nagu nõelaks nahka kuivad ohakad. |
Korallid EmajõesIkka meenuvad minutid, millal viras vikerkaar üle vee. Me seisime raudsel sillal. Sinu ees oli raudne tee. Aeg raputas aardeid mu ette. Sinu ees oli raudne tee. Raudsillal viskasin vette ma punakorallidest kee. Kõik mu aegade aarded on hallid. Jumet pole ka jumalatõel. Veepõhjast vaid punakorallid vahel viravad Emajõel. |